16. mail Kumut külastades avanes aga suurepärane võimalus pikemalt modernkunstile pilk heita ja sellesse ka pingsamalt süveneda. Seda siis Dénes Farkase näitel. Meie gruppi saatis giid, kes avas näituse tausta ja aitas seda paremini mõista.
Näitus oli jagatud eri ruumideks, millest mitmes võis kohata vigu, mis esmapilgul mulle märkamatuks jäid.
Esimeses ruumis oli installatsioon kodurahu taimedega. Arvasin tõsimeeli, et tegemist on vaid dekoratiivsete toataimedega, mitte kunstiteosega.
Teises ruumis olid esmapilgul vaid hhiiglaslikud fotod ilmetu väljanägemisega interjöörist.
Pikemal vaatlemisel hakkasime aga nägema vigu nagu voltimisääred ja liimist lahti tulnud osad. Saime aru, et tegemist oli hoopis paberist makettidega. Pilte jälgides tekib kiusatus näha, mis peitub sammaste ja nurkade taga,
Seejärel suundusime kinno, kus üksteisele vastakuti oli kaks kinoekraani. Mustal ekraanil jooksid vaid subtiitrid, kõlaritest kostus heli. Tekst oli nii inglise, kui ka eesti keeles, Vaatajad pidid samuti vastakuti istuma ja kahte ekraani korraga jälgida oli võimatu.
Peale seda seadsime sammud kooli ja raamatukogu ja kartoteegi poole. Need olid minu aravtes kõige muljetavaldamad osad näitusest. Kooli sümboliseerisid raamitud raamatud seinal, mis sümboliseerisid seda, kuidas kool meid raamidesse surub ja õpikutarkust üle elutarkuse väärtustab. Selle sama probleemi üle olen hiljuti korduvalt mõtisklenud ja leian, et see on tõepoolest nii. Kooliõpetajad näevad karmi vaeva laste loovuse arendamisega, kuid samas on nendel tohutu suur osa õpilaste maailmapildi ja mõtteviisi kujundamisel.
Raamatukogus oli tohutu hulk raamatuid, mille pealkirjadeks olid sõnad Farkast inspireerinud raamatust.
Meie klass ''raamatukogus''
Tahaksin ka ära märkida huvitava ruumilahenduse.(Pilt kumu.ee)
Kartoteegis olid terve raamatu sõnad eraldi lehtedel välja toodud ja ära seletatud, mis sümboliseeris justkui elu lahtimõtestamist.
Siis suundusime ateljeesse, mis oli samuti põnev. See oli justkui vaade kulisside taha, tema pähe, kus saime aimu tööprotsessist.
Kasutuskõlbmatu maja plaanid.
Kaasaegse kunsti juures meeldib mulle selle omanäolisus ja vaatajale antud vabadus. Kunstiteos et pruugi olla visuaalselt ''ilus'' ja ligitõmbav, kuid sisaldab endas mingit sügavamat mõtet, mis esialgu peidetuks võib jääda. Ja isegi kui sa kunstniku/kunstiteose tausta ei tea, annab nüüdisaegne kunst meile vabaduse seda ise tõlgendada ja enda jaoks lahti mõtestada. Tuleb vaid viitsida oma ajurakke ragistada.
No comments:
Post a Comment