Juba pisikesest peale on olnud minu unistuseks osa saada päris moeshow'st. Seitmsendal märtsil avaneski mul see võimalus - läksin vaatama Moelennukit. Mis siis sellest, et disainerid polnud üleriigiliselt tuntud, kes teab, ehk on nad seda õige pea.
Tegemist on G5 koolide poolt korraldatava moeloojate konkursiga, mis on veel võrdlemisi noor ning toimunud nüüdseks neljal korral. Samamoodi on noored ka ürituse korraldajad ning võistlustulle astujad. See on disaineritele suurepäraseks võimaluseks jalg ukse vahele saada, ja Moelennuki abil lendu tõusta.
Ootasin sündmust suure põnevusega ja vedasin isegi sõbrannad kaasa, viies nad eelnevalt oma sünnipäeva puhuks kohvikusse. Ootusärevust ärgitasid kindlasti Moelennuki videokanalil ilmuvad teaserid, milles vähehaaval ürituse detaile teadvustati. Videoklipid olid minu arvates professionaalse väljanägemisega ja ligitõmbavad. Neid oli huvitav vaadata, sest olen ise ka väikestviisi filmikunstihuviline.
Siin on üks klippidest:
Moekonkurss pidi algselt toimuma Noblessneri Valukojas, mis tundus mulle üsna intrigeeriva valikuna. Kui mõtleme moeetenduste peale, kujutame eelkõige ette glamuuri, luksust ja sähvivaid tulesid. Valukoda on aga pigem rustikaalne ja räsitud. Esmalt kõlas see mulle hirmutavalt, kuid õige pea hakkas see minu puhul töötama meelitava faktorina. Idee hakkas mulle aina enam meeldima - lõpuks ometi midagi uut ja teistsugust! Kahjuks muudeti toimumispaik aga viimasel hetkel ja selleks osutus Lauluväljaku Klaassaal. Mis siis ikka, kuigi koht annab sündmusele suure väärtuse juurde, siis ei lasknud ma end heidutada. Põhilised on ju siiski kollektsioonid!
Kollektsioone oli 10 ning disainereid 12, kõik omanäolised ja huvitavad. Palju andis juurde ka taustaks mängiv muusika, mille disainerid oma rõivaste juurde olid valinud. Enamasti komplimenteeris heliteos kollektsiooni, nad sulasid ühte ja olid samas stiilis. Loomulikult oli ka lugusid, mis pigem tõmbasid tähelepanu riietelt ja mille valiku põhjendatust ma ei näinud.
Moeloomingut oli tõepoolest seinast seina, midagi igale maitsele. Kahjuks haarasin nende jäädvustamiseks kaasa aga mitte just kõige parema objektiivi, seega olen sunnitud mõned pildid internetist laenama. Üldine tase oli minu arvates hea ja lemmikut oli väga raske valida.
Üheks meeldejäävamaks oli Ingrid Pajo kollektsioon ,,Hingerahu”. Kui modellid esmalt lavale kõndisin, leidsin end hetkeks turtsatamas, sest kollektsioon meenutas mulle suve maals. Riided olid justkui kokku klopsitud vanaema kardinatest ja saunalinadest. Kuid niipea kui catwalk'ile astus veel paar modelli, hakkasid riided mulle hoopis meeldima. Stiil oli üsna hipilik ja lillelapsele kohane. Kõik riided olid heledates toonides ja neile oli lisatud loodusest inspireeritud motiive. Kollektsioon pälvis II koha.
Riideese, millel olevad rebased olid justkui animatsioon.
Samuti meeldis mulle Katrin Aasma kollektsioon ,,MAN''. Nagu pealkirigi ütleb, oli tegemist meestekollektsiooniga. See oli igapäevane ja väga-väga kantav. Kaasaegne, casual. Mis aga pilku püüdsid, olid lillemustrilised detailid, mis lihtsatele riietele aktsendiks olid lisatud. Näiteks taskute sisse, tagasihoidlik, kuid välja piiludes siiski üllatusefekti tekitav. Kollektsioon võitis Fotoluksi eripreemia.
Väärikaks võitjaks osutus aga Kertu Kivisik ja Hugo Henri Guthan “1joon” Kollektsioon oli küll väike, kuid tõepoolest muljetavaldav. Mina iseloomustaksin seda kui šikk+maalähedane. Kes ütles et pruun ja must ei sobi kokku? Üsna looduslähedased toonid ja ruuduline muster meenutasid mulle Eesti talupoega, kuid üldpilt oli sellegipoolest väga modernne. Suurepäraseks lisaelemendiks olid ka näomaalingud ja Dr. Martensid. Kohtunikud tõid välja ka suurepärase õmbluskvaliteedi (kusjuures õmblustöö olid disainerid ise ära teinud) ja tänu sellele pälvisidki nad praktikakoha Pohjanheimo Moemajas.
Kui välja jätta asukoha muutmine, siis olen korraldusliku poolega rahul. Üritus õigustab oma nime, sest kõlaritest lastav tekst sarnanes väga lennukis antavatele juhistele, vaid sisu oli moeüritusele kohaseks muudetud. Laval olid ka ülikondades stjuuardid. Kohapeal oli avatud minikohvik, kust endale head-paremat soetada sai. Tooksin veel välja poodiumilahenduse - nimelt oli lavaks kasutatud euroaluseid. Väga nutikas idee, kas pole?! Kujutan ette, et see oleks pigem kokku sobinud Valukoja hõnguga, eks sinna oli see ka mõeldud.
Kollektsioone, mis mulle meeldisid oli veel mitmeid, kuid nendest võiksin rääkima jäädagi. Moekonkursiga jäin väga rahule. Oli meeldiv tunnikeseks-paariks moemaailmasse lennata. Järgmisel aastal näeme, kohtumiseni pardal!
No comments:
Post a Comment