Mihály Munkácsy and the Realism of the End of the Century

Kevadisel koolivaheajal lendasin Ungari pealinne Budapesti. 15. märtsil, ühel tähtsamal ungari riigipühal külastasin Ungari rahvusgaleriid. Tegemist oli maalilises kohas asuva hiigelsuure hoonega, mida täitsid sel päikselisel päeval rohked rahvamassid ning loomulikult hulk kunstiteoseid. Lossis oli mitu korrust ning kõigile näitustele ma ei jõudnudki, kuid üheks lemmikuks oli näitus realismist. Pildistada kahjuks ei lubatud, seega on kõik pildid näpatud internetiavarustest.

Mõistagi olid muuseumis vaid Ungari päritolu kunstnike tööd, loomulikult ka kohaliku suurkuju Mihály Munkácsy maalid.
Näitusesaali astudes lubasin endale, et üle pika aja jään iga töö ees veidi kauemaks seisma ning püüan neid veidi analüüsida ja enda jaoks lahti mõtestada. Vist töötas, sest tundsin tõelist sidet! Maalid justkui rääkisid minuga ning jutustasid mulle lugusid. Midagi säärast polnud ma juba ammu kogenud.

Mis mulle Munkácsy taieste juures huvi pakkus oli see, et mitmel tööl oli näha samu inimesi. See tegi näituse vaatamise veidi lihtsamaks ja huvitavamaks, justkui läheks lugu edasi ning toimuks progress

Condemned cell II ehk üks meeldejäävamaid teoseid. 

Maalil toimub tegevus ning katsusin mõistatada, mis seal parajasti toimub. 

Just seda laua taga istuvat meest võis kohata mitmel teisel maalil, samuti vasakul seisvat sinise põllega naist.

The story of a battle. Pealkiri räägib enda eest

Woman making butter                                                  Yawning Apprentice

Ka Laszlo Paal, üks tuntumaid Ungari maastikumaalijaid oli näitusel esindatud.

In the Forest of Fontainebleau

Forest with Cattle

Üldiselt tundusid realisminäituse maalid veidi süngete või kurblikena. Mitmel maalil oli kujutatud hüvastijätvaid inimesi, näiteks muserdatud neidu oma vangistatud isa külastamas. 

On üüratult kahju, et pildid piisavalt detailsed pole, sest nii mõndagi on ''tõlkes'' kaduma läinud. Tegelikkuses olid inimeste näoilmed maalidel väga detailsed ning oli justkui võimalik näo järgi nende mõtteid lugeda. Samuti olid maastikumaalid palju ilusamad kui siin, tekkis tunne, justkui seisaksin ise seal päikeseküllases metsas.