Surm & ilu

Hilma af Klint'i näitusega ühelpool, suundusin ülakorrusele Surma & ilu näitusele. Antud näitusest olin juba varem palju kuulnud. Tegemist on menuka väljapanekuga, kus pea kõik minu sõbrad-tuttavad ära on käinud. Kuraatoriteks Eha Komissarov ja Kati Ilves, kujundajateks Helen Oja ja Raul Kalvo. 

Uksel tulid mulle vastu šokeeritud klassikaaslased, kes mind ja mu sõbrannat hoiatasid. Osad neist üllatunud, teised häiritud, kolmandad hoopis lõbusad.

Egas' midagi, mõtlesime, ja astusime kaasaegse gootika maailma.

Surm & ilu käivad gootikas käsikäes ning see on tavavaatajale tihti mõistmatu. Gooti esteetika aluseks on vaatenurk, mis näeb õuduses suurt ja kaasahaaravat ilu. Samuti saab gootikas uue tähenduse ilu. Ilu asemel on mõiste ''huvitav'', mis võimaldab ka ebatavalises või isegi inetus ilu näha. Põnevust igatsetakse rohkem kui ilu. 

Sõjakatastroofid 25 ja 28

Keha kasutatakse ka muudes vooludes eneseväljenduse vahendiks. Gootikas saavutatakse manipulatsioonide abil uued deemonlikud dimensioonid. Kehast saab platvorm, millelt tõukuvad hea ja kurja käsitlused. Mängitakse soo ja seksuaalsusega.

Keha oli väljendusvormina kasutatud ka Toomas Volkmanni fotoseerias, milles tajusin ängi ja emotsiooni. See oli minu jaoks üllatav, sest eelkõige tundsin mina Volkmanni kui moefotograafi.

Toomas Volkmann

Destudio. Avignoni naised

Äratundmisrõõm Marilyn Mansoni näol. Helnwein. Kuldaeg I ja II

DeStudio Maria

Töö, mis mind näitusel enam puudutas. Pomm, millele kirjutatud ''Have this one on me''